EstateGuru töötajate investeerimislood – 7. osa, Antti Undrits

Tere! Minu nimi on Antti ja ma olen investor.

Ma ei hakkagi mingit pikka sissejuhatust tegema. Tunnistan ausalt: ma olen usklik. Mitte selle sõna tavatähenduses, aga minu usk on kinnisvara. Minu investeerimisportfell koosneb 100% kinnisvarast ja ma võin täie veendumusega öelda, et olengi kinnisvarausku.

Ma ei suhestu mitte kuidagi väärtpaberiturgude „üles-alla“ liikumisega ega saa sellest täpselt aru. Ma mõtlen nii, et isegi kui kinnisvarahinnad langevad, siis aastate jooksul need kindlasti taastuvad. Krüptoväärtpaberite puhul on juhtunud ka seda, et hind kukub, kukub, kukub ega taastugi. Jah, ma olen aeg-ajalt mõne eriti innovatiivse ettevõtmise (näiteks Tesla) puhul mõelnud, et ostaks paar aktsiat, aga mõtteks see jäänud ongi. Iga investeering on investeering emotsiooni, unistusse ja millessegi, mida usud. Ja nagu ma juba ütlesin, minu usk on kinnisvara. Just sellepärast, et see on käega katsutav ning tekitab omanditunnet.

Minu „suhe“ kinnisvaraga algas ülikooliajal 2000. aastate alguses, kui ostsin õppelaenu eest oma päris esimese korteri. Juba siis sain aru, et omada on mõistlikum kui üürida. Parema maitse suhu sain kinnisvarast siis, kui müüsin oma teise korteri pool aastat pärast ostu 30% kallima hinnaga. Minu tulusaid tehinguid ja tegutsemist pandi tähele ja mind kutsuti Pindi Kinnisvarasse kinnisvarainvesteeringuid tegema. Sel perioodil ma endale suurt midagi ei ostnud, investeerisin investorite rahasid.

2008. aastal liikusin edasi hindamisse ja vahendamisse, sain turust veelgi suurema ja parema tunnetuse. Masust taastumise perioodil tegime 50–60 korteriinvesteeringut aastas, iga nädal vähemalt üks tehing. Ühel hetkel avastasin, et suure töötegemise kõrvalt ei olegi olnud aega raha kulutada, ning otsustasin ka isiklikku investeerimisportfelli suurendama hakata. Tänaseks juhin ma passiivset paarikümneühikulist portfelli Tallinnas, millest mõned on soetatud koos investoritega ning mille hulgas on ka üks ärihoone.

Minu põhireegel kinnisvaraportfelli juhtimisel on lihtne – vara peab olema igal ajahetkel likviidne. Ja seda nii juriidiliselt kui ka füüsiliselt. Ma ei ole ostnud suuri ega väga eksklusiivseid kortereid. Kriisiaegadel on nendega oluliselt keerulisem ja sissetulek võib päris korralikult kannatada saada. Pigem tegutseda targalt ja tarmukalt.

Olen kõrvalt näinud palju seda, kuidas headel aegadel kiputakse unustama, et millalgi tulevad ka kehvemad ajad. Otsuseid tehakse liiga ennatlikult ja kõiki aspekte analüüsimata. Minu põhitöö EstateGurus on riskijuhtimine. Teen seda samasuguse pühendumusega, nagu juhin oma kinnisvaraportfelli, ning rakendan kõiki kogutud tarkusi ja teadmisi ka EstateGuru tagatiste hindamisel ja tagatisvara müügi juhtimisel.

Nii et jah, minu sissetulek tuleb põhiliselt üüritulust. Kuna ma ei oska kulusid kontrolli all hoida ega ole ka väga hea koguja, siis olengi võtnud selle suuna, et kontrollin pigem oma sissetulekuid. Ära karda suuri kulusid, vaid pigem väikseid tulusid. Jah, üürnikega on aeg-ajalt probleeme, tuleb kuulata nende muresid ja lahendada igasuguseid olukordi, aga stabiilselt kõrge tootluse puhul teen ma seda rõõmuga. Mul on kriisiajast kogemus olemas ja isegi tänases ootusärevas õhkkonnas ma ei stressa.